Suusõnaline traditsioon - Katkud, näljad ja ikaldusaastad

Katku kohta, mis peale Põhjasõda maad laastanud, leidub rahva hulgas üksikuid mälestusi, kuna need varematesse aegadesse ei küüni. Ikaldusaastate kohta räägitakse terve kihelkonna piires igal pool ja see olnud 1867. ja 68. aastatel.
EKLA, f 199, m 23, 37 (III-3) < Suure-Jaani khk. – Alfred Rästas (1926)

Lemmakõnnu külas Lemmakõnnu talu Kingulaane karjasmaal on kruusa vedamisel leitud inimeste luid, kes katku ajal sinna maetud. Katk käinud peale sõja musta hobuse ja koera näol mööda külasid ringi ja teinud mitmesuguseid hääli, mille kuuljad kohe surres maha langenud. Ka muid nägemusi ja võõraid hääli kuulnud inimesed katku ajal. Suure katku ajal jäänud terve Vastemõisa valla kohta kõigest kolm inimest elama. Need olnud kõik sepad: Nano – Mustikõues, Tänka – Vaiasaares ja Vindas – Lemmjõel. Õueväravad olnud neil rauast ja kui neid õhtul kinni pandud, siis olnud seda kaugele kuulda.
EKLA, f 199, m 23, 37/8 (III-3) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Lemmakõnnu k., Aukema t. – Alfred Rästas < Leenu Juhanson, 91 a. (1926)

Jutustajale kõnelenud Rulli küla elanik Reinok, et peale katku olnud külades kõik mehed surnud. Siis toodud Rulli, Tällevere ja teistesse küladesse igasse üks mees, kes arvatavasti venelased olnud. Naisi olnud enam järele jäänud ja nii olnud ühel mehel mitu naist.
EKLA, f 199, m 23, 38 (III-3) < Suure-Jaani khk., Suure-Jaani a. – Alfred Rästas < Juhan Kamar, 63 a. (1926)

Katku ajal olnud Vanamõisa külas Vanamõisa talu lähedal Mareti murrus keegi Mareti-nimeline naine venelaste eest peidus. Peale venelaste äraminekut kutsunud teised küla elanikud teda järgmiste sõnadega laanest välja: Pill-Piret ja Mall-Maret, tule metsast välja! Juba vanakurat venelased võtnud.
EKLA, f 199, m 23, 38 (III-3) < Suure-Jaani khk., Viljandi v., Rattama-Lohu t. – Alfred Rästas < Jaan Lohk (1926)

Miiliaugu talu lähedal Haaviku külas asub Katku soo (nüüd: Kaasiku soo), kus vanasti männi otsas inimese pealuu olnud, mida katkuluuks kutsutud.
EKLA, f 199, m 23, 38/9 (III-3) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Haaviku k., Miiliaugu t. – Alfred Rästas < Jüri Reichenbach, 77 a. (1926)

Tõsisem näljaasta olnud jutustaja vanaisa jutu järgi umbes 1700. aastal. Nälg olnud siis nii suur, et rukkile leivaküpsetamiseks linaluid hulka jahvatatud. Ka toodud siis esimesed kartulid, mida alguses toorelt süüa katsutud, hiljem hakatud neid küpsetama ja keetma.
EKLA, f 199, m 23, 39 (III-3) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kettu k., Saare t. – Alfred Rästas < Juhan Elbing, 88 a. (1926)

A[astal] 1867 olnud kevadel kuni jaanipäevani ilmad ilusad, kuid peale selle kuni lauritsapäevani (augusti keskpaigani) pole tilkagi vihma tulnud. Nälja ajal saadud vilja Venemaalt, mis Rakvere ja Tartu kaudu kohale toimetatud. Vastemõisa vallavanem ajanud volikogu koosoleku kokku, kus otsustatud Venemaalt vilja tellida. Vallavanem ise läinud Pihkva vilja tellima. Vili toodud Tartu kaudu kohale, kuid viljakotte avades selgunud, et see täiesti mädanema on läinud, vili veetud mõisa põllule väetiseks. Volimehed ja vallavanem maksnud ise vilja välja. Kahekümnel volimehel ja vallavanemal tulnud igalühel maksta 80 rbl ümber.
EKLA, f 199, m 23, 39/40 (III-3) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kobruvere k., Tiitsu t. - Alfred Rästas < Tõnis Mein, 89 a. (1926)

Põua-aastal põlenud ümbruses palju metsi maha ja tulekahjud lõppenud alles siis kui sügisel rukki tegemise ajal vihma tulnud. Vili kasvanud sel aastal nii harv ja vähene, et inimesed peoga põllult vilja korjanud. Magasiaidad olnud tühjad ja neis pole teragi vilja olnud.
EKLA, f 199, m 23, 40 (III-3) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Uudeküla, Hommiku-Paksu t. - Alfred Rästas < Enn Kõva, 77 a. (1926)